Mida ma siin LinkedInis üldse teen?

Alguses mõtlesin sellest üsna lihtsalt.

Töö-Facebook.

Siis hakkasin järjest rohkem kuulma, et siit leitakse päriselt koostööpartnereid, töötajaid, ekspordi- ja impordikontakte, kliente, investoreid.

Ja samal ajal näen ettevõtteid, kus liiguvad miljonid, tehakse kõva tööd, juhitakse suuri meeskondi aga LinkedInis ei saa juhist ega ettevõttest peaaegu midagi aru.

Koduleht võib olla väga ilus.

Disainer on oma töö teinud. Fotograaf on oma töö teinud. Teenused on reas. Missioon on kirjas.

Aga kui paljud inimesed sinna niisama lähevad?

Enamik päris kontakte tuleb ju ikkagi kuidagi läbi inimeste.

Keegi soovitab sind. Keegi mainib su nime. Kohtud konverentsil. Ühine tuttav viib kokku. Keegi näeb sind kuskil projektis.

Ja siis tekib huvi.

Kes see inimene tegelikult on?

Mina teen täpselt sama.

Kui keegi soovitab mulle võimalikku koostööpartnerit, siis enne kohtumist vaatan, mida ma tema kohta leian.

Mitte ainult ametinimetust.

Mind huvitab, kuidas ta mõtleb.

Mida ta oluliseks peab. Millest ta räägib. Kas tal on oma arvamus. Kas ta päriselt tunneb seda valdkonda. Kas ma tahaks temaga üldse ühe laua taha istuda.

Ja siin on LinkedIn minu jaoks palju huvitavam kui koduleht.

Kodulehel on tavaliselt valmis vastused.

LinkedInis näen natuke inimese mõtlemist.

Sellepärast ma siin kirjutangi.

Nähtavusest. Toitlustusest. Värbamisest. Sünnitoetusest. Asjadest, mida ma ise teen, õpin, märkan või mõnikord valesti teen.

Mitte selleks, et iga postitus midagi müüks.

Ja kindlasti mitte selleks, et like'e kokku lugeda.

Sest like'id annavad nähtavusest üsna vigase pildi.

Enamik inimesi, kes loevad, ei jäta endast mingit märki.

Aga siis kohtud kuskil inimesega ja ta ütleb:

„See, mis sa eelmisel nädalal nähtavusest kirjutasid, kõnetas mind.“

Ja sa mõtled korraks:

oot, sa loedki neid?

Mul on seda juhtunud.

Inimene pole võib-olla ühtegi mu postitust laikinud ega kommenteerinud.

Aga ta teab väga hästi, millest ma rääkinud olen.

See ongi põhjus, miks ma ei mõõda selle väärtust ainult reaktsioonide arvuga.

Minu jaoks on palju olulisem, et kui minu nimi kuskil jutust läbi käib, siis inimesel oleks koht, kuhu tulla ja natuke aru saada:

kes see Jörgen on?

Kuidas ta mõtleb?

Millest ta hoolib?

Millistes asjades võiks tema poole pöörduda?

Ja millistes ilmselt mitte?

See viimane on ka oluline.

Ma ei tahagi kõigile sobida.

Kui keegi loeb mu mõtteid ja saab aru, et minu vaade talle ei istu, siis väga hea.

Ka see säästab mõlema aega.

Sellepärast ei taha ma siin ka kirjutada neid ümmargusi USA-maigulisi LLM-tekste, kus kõik on „5 lessons I learned“ ja lõpus peab tingimata olema mingi kunstlik elutarkus.

AI võib aidata mul teksti korrastada küll.

Aga mõte peab olema minu oma.

Muidu pole sellel minu jaoks eriti mõtet.

Ja ma arvan, et siin tekib veel üks oluline asi.

Kui ma räägin ise järjepidevalt, mida ma teen, mida ma õpin ja kuidas ma asjadest aru saan, siis ma ei pea ootama, et minu kohta tekiks kuskil kellegi teise versioon.

Ma räägin ise, kes ma olen.

Mitte ühe suure manifestiga.

Vaid ühe päris mõtte kaupa.

Kasvõi üks postitus nädalas.

Sest ma ei tea, kes seda täna loeb.

Võib-olla inimene, kellega ma teen aasta pärast äri.

Võib-olla tulevane tööandja.

Võib-olla inimene, keda mina ise kunagi vajan.

Või lihtsalt keegi, kes mäletab ühel hetkel:

„Jörgen rääkis sellest. Küsi temalt.“

Selles mõttes ei ehita ma siin ainult nähtavust.

Ma ehitan täna seda konteksti, millest võivad homme tekkida minu järgmised võimalused.

Mida sina siin LinkedInis tegelikult teed?