Miks ma õppisin hüpnoosi

Sõna võib panna keha pingesse enne, kui jõuad mõtte lõpuni. Ja teine sõna, õigel hetkel, laadib sama keha maha. Seda olen näinud köögis, läbirääkimiste laua taga ja sünnitustoas. Sõnal on suund.

See viis mind hüpnoosi juurde. Mitte trikk laval, vaid see, kuidas keel jõuab kohta, kuhu tahtejõud ei ulata. 2023. aastal lõpetasin Maris Saare juures rahvusvahelise hüpnotisööri koolituse.

Aga sertifikaat on paber. Tõendus tuli mujalt, iseenda pealt.

Ma kasutan hüpnoosi kõigepealt endal, kõige lihtsamalt: lõõgastuseks. On öid, kus ärkan liiga vara ja mõte hakkab kohe jooksma. Siis panen kõrvaklapid pähe ja kuulan lindistust, mille olen endale teinud. See ei sunni magama, vaid annab alateadvusele suuna ja laseb mõtetel paika loksuda. Keha maandub ja uni tuleb ise.

Õhtul teen sama, kui päev on kehasse kinni jäänud. Mitte selleks, et midagi parandada, vaid selleks, et maha laadida.

Hüpnoos ei ole minu jaoks omaette tööriist. Olen sidunud selle teiste meetoditega, mida olen õppinud: keele- ja meelemustrid, hingamine ja kohalolek. Need töötavad koos, sest kõik taandub samale. Sõna annab suuna ja kordus kinnistab selle.

Tahe väsib. Kordus ei väsi. Ja hea lindistus teeb öösel kell kolm seda, milleni tahtejõud päeval ei jõua.

Kui tahad teada, kuidas ma seda teistega teen, siis personaalne hüpnoos on siin.